Turusolkijad teevad maasikakasvatajate elu raskeks

Kohalike puuvilja- ja marjakasvatajate hinnangul oskab klient kodumaist toodangut hinnata, olgugi et importkaupa saab odavamalt ja pikema perioodi vältel.

Tartu maakonnas Haaslava vallas asuva OÜ Aran PM juht Paavo Otsus ütles, et head ning kvaliteetsed marjad saavad kõik müüdud. Kolmandat suve maasikaid müüv ettevõtja tunnistas samas, et maasikakasvatuse teeb raskeks see, et võidu tuleb toota ebaausate konkurentidega. “Palju on turul selliseid solkijaid, kes segavad Leedu või Poola maasika Eesti maasikaga ja müüvad seda Eesti maasika pähe,” rääkis Otsus, kelle sõnul suur osa tavaostjatest vahet kahjuks ei märka. 

Importmarja müüakse Eesti oma pähe

Ka Jõgevamaal Torma vallas tegutseva OÜ Marimarta reklaami- ja ostu-müügijuhi Janika Lindsalu tõdes, et turul tuleb hakkama saada kõrvuti konkurentidega, kes suurendavad müüki pettuse abil. 

“Suureks kahjuks ja suureks häbiplekiks maasikakasvatajatele on see, et marju tuuakse Poolast. Enne, kui kasvatajate endi saak valmis saab, müüvad nad neid muidugi Poola maasikatena. Kui endal hakkab saaki tulema, müüakse Eesti maasikaid,” rääkis Lindsalu. 

Ta lisas, et mitu maasikakasvatajat müüvad esialgu Poolast pärit maasikaid, et oleks käivet ja midagi müüa. “Neil on turgudel müügikohad juba broneeritud ja et need tühjalt ei seisaks, on nad sunnitud midagi müüma,” selgitas Lindsalu. Ta lisas, et selle tõttu muutub piir, kus lõpeb välismaise toodangu müük ja algab kodumaise marja müük, väga õhukeseks.

Tööjõumaks seab piire

Otsuse sõnul domineerib importmaasikas ajal, mil eestimaist marja veel müügil ei ole, mistõttu on tema hinnangul tulevikus tehtavate investeeringute puhul eesmärk pikendada just kodumaist maasikahooaega, et kohalik mari suudaks rohkem konkureerida välismaisega. 

Odavama Poola maasikaga on Otsuse hinnangul praegu raske võistelda. Ta märkis, et Poolas on maasikakasvatajatele suuremad riiklikud toetused ning ka maksukoormus väiksem, mistõttu toodangut on võimalik märksa odavamalt pakkuda kui Eestis. 

“Kõige suurem probleem laienemisel on see, et pole tööjõudu, ja kui ka oleks tööjõudu, siis ei jõuaks ikka kõike ära maksta, sest tööandja maksukoormus on nii suur,” rääkis Otsus. 

Lindsalu hinnangul on importmaasikaga konkureerides probleem Eestis kehtivad kõrged tööjõumaksud. Maasikakasvatus nõuab palju tööjõudu, märkis Lindsalu. “Tegu on käsitsitööga, hooajatööga ning meeletu summa kulub tööjõumaksude peale,” nentis ta.

Teistest riikidest toodavatest importmaasikatest pakub Eesti omale suurimat konkurentsi tema hinnangul just Poola maasikas, mis valmib umbes samal ajal või natuke varem kui meie oma maasikad. Lisaks eelisele tööjõumaksudes on Lindsalu sõnul Poolas ka leebemad nõuded taimekaitsevahendite kasutamisel, mis teeb importijate jaoks tingimused veelgi soodsamaks. 

Rohkemgi kui importmaasika olemasolu mõjutavad Otsuse hinnangul turul maasika hinda väiketootjad. “Kohalikku maasikat pakkuvad väikekauplejad, kes märgates, et maasikas mõnel hommikul hästi ei müü, langetavad järsult hinda ning mõnikord müüvad isegi alla omahinna. See lööb kõik turul valitsevad hinnad segamini,” nentis ta. 

Pikk teekond kaubanduskeskusesse

Otsus rääkis, et maasikate kasvatamine eeldab palju tööd ning tähendab palju rabelemist. Ta tegeleb palju sellega, et saaks kaubanduskeskustega üha rohkem lepinguid. Eelmisel aastal õnnestus tal oma maasikad Rimisse müügile saata. Otsuse hinnangul oli see pikk teekond, kus tuli esitada selge plaan ja kindel strateegia, samuti tagada kvaliteet ja jätkusuutlikkus.

“Ma suutsin neile selgeks teha, et saame olla hea koostööpartner, et teame, mida me teeme, sest mul on juba kümneaastane kogemus,” rääkis Otsus. Ta lisas, et maasikakasvatusega alustades oligi esialgse plaani järgi eesmärk mitte niivõrd teiste kasvatajatega turuplatsil konkureerimine, vaid oma toodangule lisandväärtuse andmine, et see jõuaks jaemüüki.

Otsuse hinnangul näitab Rimisse jõudmine, et plaan jõudis eduka teostuseni. “Mõni aeg tagasi kohtusime ostujuhtidega ja nentisime, et Eestis kasvatatud maasika kaduprotsent oli mitu korda väiksem kui importmaasikal. Nii et põhimõtteliselt läks Eesti maasikas nagu soe sai,” märkis ta. 

Värske mari otse põllult

Raplamaal Kehtna vallas puuvilja- ja marjakasvatusega tegeleva OÜ Valtu Aed perenaise Anne Ojasalu rääkis, et ettevõte müüb peaaegu kogu saagi otse kodust ja reklaami selleks, et kaup otsa saaks, teha pole vaja. “Meie moto on värske mari otse põllult,” sõnas ta. 

Peamised kliendid on Ojasalu sõnul inimesed, kes teevad hoidiseid ise sisse, samuti emad ja vanaemad, kes hoolivad selle eest, et lapsed sööksid võimalikult puhast toitu. Ojasalu märkis, et marjadega on lihtsam kui õuntega, sest õunu müüakse mahetoodanguna. “Turustamisõun ei näe nii kaubanduslik välja,” tõdes ta maheõuna kohta ja lisas, et probleem on ka röövikud, kuna mahetootmisel ei saa kasutada ühtegi mürki. “Nii nagu loodus annab, nii on,” nentis Ojasalu. 

Nõudlust maheõuna järele tema hinnangul jätkub. Ka linnas jagub turustamisvõimalusi. “Maheõuna võetakse hea meelega vastu, ainult transport läheb kalliks, peab väga kalkuleerima,” märkis ta ja lisas, et kui leping on juba sõlmitud, tuleb õuna igal juhul ka pakkuda. 

Olenemata edukast müügist laienemise plaane Ojasalu talul ei ole. Peamise põhjusena tõi ta välja, et aednikele pakutav töö pole kuigi kõrgelt tasustatud, aga tööjõu eest oluliselt rohkem ka maksta ei saa. “Pead mõtlema, et kui teed suure istanduse, peavad olema ka inimesed, kes selle marja aitavad ära korjata,” märkis ta.

Tänu seisma jäänud tomatile valmis uus mahl

Enne maasikaid kasvatas OÜ Marimarta ka tomateid ja kurke, kuid nende tootmine lõppes koos 2005. aasta tormiga, mis tekitas kasvuhoonetele ränki kahjustusi.

Ettevõtte reklaami- ja ostu-müügijuhi Janika Lindsalu sõnul alustas ettevõte 2012. aastal taas tomati ja vähesel määral ka kurgi kasvatamisega ning 2013. aasta tomatisiaak oli üle ootuste hea. Sellest tulenevalt ei olnud tomateid korraga enam kuhugi panna. “Ma oleksin peaaegu metsa kompostiks viinud,” märkis Lindsalu.

Selle asemel otsustas ta siiski neid kõigepealt pakkuda erinevatele suurtootjatele, nagu Salvest ja Felix, kuid ka need ei olnud nõus tomateid kas või sümboolse hinna eest ostma. Tomatid otsustati seejärel mahlaks pressida.

Leidsid turul tühja niši

Nüüdseks on Marimarta tomatimahl jõudnud koguni poelettidele. “Ma ei saa selle kohta öelda, et see on nüüd päris Nokia meie jaoks, aga meil tegelikult vedas, et ühtegi teist tootjat ei olnud enne meid turule sellise tootega veel jõudnud,” märkis Lindsalu. Ta lisas, et erineval kujul tomatimahlu küll pakuti, kuid poes polnud veel saada värsketest tomatitest pressitud mahla.

Kevadel istutati tomateid veelgi juurde, et ei tekiks olukorda, mil tänu juhusele poelettidele jõudnud mahla ei oleks järsku enam võimalik pakkuda. “Arvan, et edaspidi suurendame kasvatamist igal aastal natukesehaaval,” lausus Lindsalu ja lisas, et esimesed paar aastat tomatitest olulist tulu ei saadud, kuid edaspidi loodetakse kasumit suurendada. Sel hooajal tundis tema sõnul tomatite vastu huvi ka näiteks Lõunakeskuse Taluturg.

Lindsalu märkis, et investeeringutest on plaanis paigutada raha katmikalasse ehk ehitada moodsad kasvuhooned. “Meil on praegu selline traditsiooniline Peipsi-äärne katmikala: metallkaartest, peale kinnitatud puidust lattidest ja kile peal,” tunnistas Lindsalu mahajäämust.

Autor: Merilin Sarapuu, kaasautor